Katre Kaseleht

TEATER

Vabalava laagri juhendaja

Teatri juurde sattusin ma juba teismeeas. Salme kultuurikeskuse proovisaal ja selle lava olid just kui oaas keset kõrbe! Need poolteist tundi, kaks korda nädalas möödusid kiirelt nagu reisid muinasjutumaale! Mitte ainult sellepärast, et meie lavastused olid "Kaunitar ja koletis ehk Helepunane lilleke", "Punamütsike ja Muri" ning "Saabastega kass", vaid ka seetõttu, et proovi aja jooksul polnud aega mõelda koolitundidele ega probleemidele.

Minu jaoks on näitlemine olnud eelkõige mäng – see ei vaja julgust, seda saab teha siis kui tuju on või selleks, et oleks lõbus. Näitlemine annab võimaluse ennast avada teistele inimestele ja mis veelgi tähtsam – iseendale. See on hea võimalus ennast avastada, kombata oma piire turvalises keskkonnas. Oma emotsioonidega mängimine on ka omamoodi teraapiline - mind on see elus korduvalt aidanud!

Olen lõpetanud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti eriala 8. lennu, mida tuntakse ka kui Von Krahli teatri kursust. Pärast ülikooli alustasin tööd draamaõpetajana Tallinna Pelgulinna gümnaasiumis, kus töötasin 2,5 aastat kuni lapsehoolduspuhkusele jäämiseni.

Ühe hooaja tegin kaasa Tallinna Tehnikaülikooli T-Teatris, kus mängisime W. Shakespeare'i komöödiat "Lõpphea, kõik hea". See kogemus andis mulle viimase tõuke teatrikooli minekuks. Sealt peale kannan endaga Shakespeare'i armastust. Tuleb tunnistada, et see klassik pole sugugi nii kuiv ja arusaamatu kui kirjandustunnis tundus :)

Olen mänginud ka mitmetes Balti Filmi- ja Meediakooli lühifilmides. Suuremad rollid on olnud filmides: „Õndsus“ (re˛issöör Inga Eelmäe), „Teiselpool vikerkaart“ (re˛issöör Triin Ruumet) ja „Viimane Roomeo“ (re˛issöör Moonika Siimets). Neist viimane pälvis parima tudengifilmi tiitli.

Minu hääle on saanud ka mitmed multifilmitegelased. Ehk tulen teile tuttav ette filmidest „Varjatud kuningriik“, „Härra Peabody ja Sherman“ või „Rio 2“?

MINU MOTO: Näitlemine on vabadus!