Teatrit olen teinud nii kaua, kui mäletan. Juba lapsena kirjutasin raamatutest naljakaid kohti näidenditeks ümber ja lavastasin neid. Peaosades olime mina ja mu parim sõbranna ning publikuks meie pered. Suurema hoo sai teater mu elus 1997. aastal, kui Salme teatri etendusse “Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist” otsiti ajaleht “Meie Meel” kaudu Kallesid ja Eva-Lottasid. Võtsin julguse kokku, läksin katsetele ning mind märgati – õige pea ootas mind Salme kultuurikeskuse suur lava ja saalitäis publikut. See oli väga põnev. Sealt alates on mul rolle olnud nii laval kui ka teles.

Aastal 2010 sattusin juhuse tõttu mängima sarja “Õnne 13” ja sinna jäingi. Olen teatrile väga tänulik, sest see on mind tohutult arendanud ning kokku viinud väga paljude imeliste inimestega! Suhtun teatrisse ja näitlemisse suure kirega. Selle juures on kõik minu jaoks väga meeliülendav – alates esimesest tekstiga tutvumisest kuni publiku ette jõudmiseni. See on suur ja väga põnev ning väsitav töö. Töö tekstiga, iseendaga, karakteriga, kaasnäitlejatega ja lavastajaga.

Soovitan teatriõpet kõigile. See on hea võimalus avardada maailmavaadet ning õppida kõnelemist, kehahoiakut, suhtlemist ning iseennast paremini tundma.