Teatri juurde sattusin juba teismeeas. Salme kultuurikeskuse proovisaali lava oli justkui oaas keset kõrbe! Need poolteist tundi, kaks korda nädalas, möödusid kiirelt nagu reis muinasjutumaale. Mitte ainult sellepärast, et meie lavastused olid “Kaunitar ja koletis ehk Helepunane lilleke”, “Punamütsike ja Muri” ning “Saabastega kass”, vaid ka seetõttu, et proovis ei olnud aega mõelda koolitundidele ega probleemidele.

Minu jaoks on näitlemine eelkõige mäng – see ei vaja julgust, seda saab teha siis, kui tuju on, või selleks, et oleks lõbus. Näitlemine annab võimaluse end teistele inimestele avada ja mis veelgi tähtsam – iseendale. See on hea võimalus ennast avastada ning kombata turvalises keskkonnas oma piire. Oma emotsioonidega mängimine on ka omamoodi teraapiline – mind on see elus korduvalt aidanud!

Olen lõpetanud Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti eriala 8. lennu, mida tuntakse kui Von Krahli teatri kursust. Pärast ülikooli alustasin tööd draamaõpetajana Tallinna Pelgulinna gümnaasiumis, kus töötasin 2,5 aastat kuni lapsehoolduspuhkusele jäämiseni.

Ühe hooaja tegin kaasa Tallinna tehnikaülikooli T-teatris, kus mängisime W. Shakespeare’i komöödiat “Lõpp hea, kõik hea”. See kogemus andis mulle viimase tõuke teatrikooli astumiseks. Sealt alates kannan endaga kaasas Shakespeare’i armastust. Tuleb tunnistada, et see klassik pole sugugi nii kuiv ja arusaamatu, kui kirjandustunnis tundus :).

Olen mänginud mitmetes Balti filmi- ja meediakooli lühifilmides. Suuremad rollid on olnud filmides „Õndsus“ (režissöör Inga Eelmäe), „Teiselpool vikerkaart“ (režissöör Triin Ruumet) ja „Viimane Romeo“ (režissöör Moonika Siimets). Neist viimane pälvis parima tudengifilmi tiitli.

Minu hääle on saanud ka mitmed multifilmitegelased. Ehk olen teile tuttav kinotükkidest „Varjatud kuningriik“, „Härra Peabody ja Sherman“ või „Rio 2“?